ITSPEA blog 2023

Laiendan teemat IT-st üldisemalt tehnoloogia peale. Teame ju kõik, et tehnoloogia areng (eeskätt alates tööstusrevolutsioonist) on aidanud inimest saavuda rohkemat, elada paremini jne jne. Ent tulles nüüd eetika juurde ning alustaks teemat (pigem teoreetilise) hüpoteesiga: "Kõik tuli- ja raskerelvad tuleks maailmast ära kaotada ja nende omamine/valmistamine keelata! Tegemist oleks äärmiselt eetilise lükkega." Pealtnäha vaadates: no kas saab paremat eesmärki eetilises mõttes olla? Sõdu kui selliseid ei tohiks olla (täielik patsifism), keegi ei tohiks saada ligimest maha nottida. Ent isegi kui see keeld reaalses maailmas töötaks, jõuaksime järgmise probleemini: kus on kirjas, et eelnevate ajastute relvad (vibud, ammud, kirved, mõõgad jmt) on keelatud? Printsiip, et suurrahvad tahavad endiselt väiksemaid endile allutada, jääb ju samaks - piisab vaid ühest psühhopaadist liidrist (aastal 2023 ei ole vaja näiteid just kaugelt otsida) ning kallaletung ühele või teisele rahvale on ga...

Kui andmeturve mõtestada lahti kolme komponendi (tehnoloogia, koolitus, reeglid) korrutise kaudu, tundub asi pealtnäha lihtne: ära lase ühel neist komponentidest nulli langeda ja "jääd ellu". Ent kas 3x1x1=3 on hea tulemus 3x3x3=9 kõrval? Vaatenurga küsimus... Üheks suurimaks turvariskiks peab allakirjutanu IoT seadmeid, täpsemalt siis kodumajapidamise asjad-vidinad, mis võrku ühendatakse. Eks hinnang, jällegi, on subjektiivne, ent minu silmis tundub, et suuremad ohud on veel ees ja tulemata. Sest helgemad pead on lähitulevikuks ennustanud IoT seadmete arvu kasvu kiirenemist: Kui tehnoloogilise poolega saavad *asjade* tootjad veel enam-vähem hakkama (eeldusel, et software/firmware upgrade on automaatselt uuenevad, et turvariskidele võimalikult kiirelt jaole saada), siis viletsamini on koolituse ja reeglitega. Programmeerimist saame me koolis ja koolitustel õppida. Arvuti igapäevakasutamist saavad "onu Jüri" ja "tädi Maali" ka soovi korral mõnel vastavasisu...

 Hakatuseks pean kindlasti ütlema, et "teistmoodi IT" puhul on tegemist keeruka end tundliku valdkonnaga. Sest kui siinkohal lasta domineerida üksnes inimlikul ahnusel ning mingit sotsiaalset ümberjagamist/toetamist ei toimuks, jääksid paraku vähemalt osad puuetega inimesed vaeslapse rolli. Seega riik peab, moel või teisel, siinkohal appi tulema. Nüüd küsimus on, kas tehnoloogia rakendamist peaks käsitlema rohkem kui tehnoloogilist lahendust või kui erivajadusega inimese abivahendit? Usun, et sellisel teljel vaatlemine ei olegi siinkohal niivõrd primaarne, kuivõrd küsimus, et mis on see kriteerium, mille alusel riik peaks otsustama kas ja kui palju ühe või teise aparaadi soetamist toetada? Kas lähenemine peaks olema puhtalt pragmaatiline (näiteks: toetades kõnesüntesaatori ostmist 100 %-liselt saab võimaldada nägemispuudega inimesel töötada ametikohal Y osalise töökoormusega: tulemuseks panus riikliku SKT tõusu ning inimene saab endaga majanduslikult paremini hakkama) või min...