ITSPEA blog 2023

Kui andmeturve mõtestada lahti kolme komponendi (tehnoloogia, koolitus, reeglid) korrutise kaudu, tundub asi pealtnäha lihtne: ära lase ühel neist komponentidest nulli langeda ja "jääd ellu". Ent kas 3x1x1=3 on hea tulemus 3x3x3=9 kõrval? Vaatenurga küsimus... Üheks suurimaks turvariskiks peab allakirjutanu IoT seadmeid, täpsemalt siis kodumajapidamise asjad-vidinad, mis võrku ühendatakse. Eks hinnang, jällegi, on subjektiivne, ent minu silmis tundub, et suuremad ohud on veel ees ja tulemata. Sest helgemad pead on lähitulevikuks ennustanud IoT seadmete arvu kasvu kiirenemist: Kui tehnoloogilise poolega saavad *asjade* tootjad veel enam-vähem hakkama (eeldusel, et software/firmware upgrade on automaatselt uuenevad, et turvariskidele võimalikult kiirelt jaole saada), siis viletsamini on koolituse ja reeglitega. Programmeerimist saame me koolis ja koolitustel õppida. Arvuti igapäevakasutamist saavad "onu Jüri" ja "tädi Maali" ka soovi korral mõnel vastavasisu

 Hakatuseks pean kindlasti ütlema, et "teistmoodi IT" puhul on tegemist keeruka end tundliku valdkonnaga. Sest kui siinkohal lasta domineerida üksnes inimlikul ahnusel ning mingit sotsiaalset ümberjagamist/toetamist ei toimuks, jääksid paraku vähemalt osad puuetega inimesed vaeslapse rolli. Seega riik peab, moel või teisel, siinkohal appi tulema. Nüüd küsimus on, kas tehnoloogia rakendamist peaks käsitlema rohkem kui tehnoloogilist lahendust või kui erivajadusega inimese abivahendit? Usun, et sellisel teljel vaatlemine ei olegi siinkohal niivõrd primaarne, kuivõrd küsimus, et mis on see kriteerium, mille alusel riik peaks otsustama kas ja kui palju ühe või teise aparaadi soetamist toetada? Kas lähenemine peaks olema puhtalt pragmaatiline (näiteks: toetades kõnesüntesaatori ostmist 100 %-liselt saab võimaldada nägemispuudega inimesel töötada ametikohal Y osalise töökoormusega: tulemuseks panus riikliku SKT tõusu ning inimene saab endaga majanduslikult paremini hakkama) või min

Leian, et kasutatavusele saame anda hinnangu. Ning hinnang on alati ja alati subjektiivne. Jah, inimene võib välja mõelda väga palju kriteeriume, et *hinnang* oleks võimalikult objektiivne, ent inimene jääb siiski inimeseks ja maitse üle teatavasti ei vaielda, vaid kakeldakse :) Olles ise üksjagu palju maamuna peal ringi reisinud, on tulnud erinevaid majutusasutusi taga ajada. Tooksin positiivse näitena välja Booking.com'i veebilehe (saadaval ka mobiilis rakendusena). Juba avalehele minnes on võimalik kolmele väljale sisestades anda süsteemile kõik vajalik: asukoht, kus majutust soovitakse, algus- ja lõpukuupäev ning inimeste/ruumide arv. Hiljem tulemusi reastades (kas hinna või hinnangute järgi) saab peale panna ka palju erinevaid filtreid: (majutuse tüüp: apartment või hotell, parkimise võimalus, söökide olemasolu jne jne). Kohe hüppab ette ka planimeetriline kaardivaade, et võimalikke kohti kergem hoomata oleks. Ühesõnaga: kõik on tehtud selleks, et kasutaja võimalikult lihtsalt

 Viimane ametlik töötamine arendajana jääb allakirjutanul 15 aasta taha. Tagantjärele mõeldes ei oskagi kohe ühtegi arendusmudelisse ennast tol ajal paigutada (kauboi??). Tõsi, ka tiim ja ettevõtmine oli tänase IT mõttes väiksemat sorti. Vaatleksime siinkohal seda maagilist Scrum 'i (loe: skrummi :). Esmapilgul eemaltvaadates tekib küsimus, et kas mitte liiga palju energiat ei lähe arendusmeeskonnal omavahelisele suhtlemisele ja niisama lobale? Tõenäoliselt siis mitte, kui Scrum master'i   töökuulutusi viskab siit ja sealt ning kolm giganti (Google, Apple, Facebook) seda  praktiseerivad. Vaatleme konkreetsemalt Dutch Railways  projekti arendada välja PUB - süsteem, mis juhib tsentraalselt kõigis ühistranspordi peatustes teabeinfot ja ka vastavasisulist heli. Projekti alustati tavalise kosk-mudelina ( waterfall ), ent pärast 3 aastat ebaõnnestunud arendamist tõmmati "juhe seinast" ning alustati uuesti, seekord siis Scrum-ina. Eelnevast sai siiski ära kasutada punktuaal

Hakatuseks pean ütlema, et artikli läbilugemine (ja sellest arusaamine) nõudis omajagu pingutust, sest polnud a) lühemate killast ega b) liialt kergelt mõistetav ning hoomatav. Ent kui püüaks kuidagi artiklit kokku võtta: Moglen toob välja, et tõenäoliselt (või vähemalt loodetavasti) teeb vaba tarkvara ( free software ) võidukäigu traditsioonilise autoriõigustega seotud tarkvara üle. Autor nimelt väidab, et traditsiooniline autoriõiguste ja patentide õiguslik raamistik toob endaga kaasa "kunstliku süsteeemi", kus teadmisi käsitleme varana, mida kontrollib ja omab mingi väike klikk inimesi - täpsemalt siis väga mõjuvõimsad isikud või suurkorporatsioonid. Kui nüüd mõtiskleda, et kas see 23-24 aastaga reaalselt nii on läinud, siis paraku on autoril üksjagu õigust: suurkorporatsioonid valitsevad nii tarkvara kui riistvara turge ning väikese käputäie inimeste (loe: suurkorporatsiooni omanike) käes on üsna arvestatav mõjuvõim.  Vahest ehk oleks siinkohal kohane paralleel tõmmata ül

 Leadership - management  skaalal loeb siinkirjutaja küll iseennast rohkem manageerija poolele, olles igapäevaselt administraatori rollis, kuid vaatleme siinkohal kaht IT-juhti Eestist, kellega isiklik kokkupuude minimaalne, kuid kes laiemale avalikkusele kindlasti teada-tuntud. Taavi Kotka: minuga samast kodulinnast pärit mees, kellele Eesti peab tänu võlgnema e-residentsuse elluviimise eest. Kindlasti on neid, kes selles teemas tonti näevad, ent mööda ei saa vaadata faktist, et eelmisel aastal koguti maksudena riigituludesse 48,4 miljonit eurot, mis tähistab e-residentsuse ajaloos uut rekordit.  Taavi tegemised on leidnud ka tunnustamist riiklikul tasandil: 2016. aastal eraldati talle Valgetähe III klassi teenetemärk. Praegu askeldab Taavi projekti koos.io kallal, mis on siis suhteliselt uus idufirma, mis lubab teenuste tarbimise teha kliendi jaoks tasuvaks. Tavalisi tarbijaid meelitatakse sellega, et nad saaksid kasu ettevõtte heast käekäigust, samuti et nad motiveeriksid kliente ja