Nädal 13 (29.04 - 05.05)

 Hakatuseks pean kindlasti ütlema, et "teistmoodi IT" puhul on tegemist keeruka end tundliku valdkonnaga. Sest kui siinkohal lasta domineerida üksnes inimlikul ahnusel ning mingit sotsiaalset ümberjagamist/toetamist ei toimuks, jääksid paraku vähemalt osad puuetega inimesed vaeslapse rolli. Seega riik peab, moel või teisel, siinkohal appi tulema.

Nüüd küsimus on, kas tehnoloogia rakendamist peaks käsitlema rohkem kui tehnoloogilist lahendust või kui erivajadusega inimese abivahendit? Usun, et sellisel teljel vaatlemine ei olegi siinkohal niivõrd primaarne, kuivõrd küsimus, et mis on see kriteerium, mille alusel riik peaks otsustama kas ja kui palju ühe või teise aparaadi soetamist toetada? Kas lähenemine peaks olema puhtalt pragmaatiline (näiteks: toetades kõnesüntesaatori ostmist 100 %-liselt saab võimaldada nägemispuudega inimesel töötada ametikohal Y osalise töökoormusega: tulemuseks panus riikliku SKT tõusu ning inimene saab endaga majanduslikult paremini hakkama) või mingite muude näitajate alusel. Kui muud, siis millised need olema peaks? Küsimusi on igal juhul rohkem kui vastuseid. Ning leian, et igal juhul peaks siin puuetega inimesi koondavatel ühingutel (nt Eesti Pimedate Liit, Eesti Kurtide Liit jt) olema suur sõnaõigus kaasa rääkida.

Kust raha tuleb? Jüri Ratas vastaks selle peale, raha tuleb riigieelarvest! Selge on see, et õigus väärikalt ära elada peaks olema meil kõigil. Ka puuetega inimestel. Leian, et toetuste süsteem peaks "tasa tegema" selle osa, mis inimesel õnnetul kombel jääb tegemata. Keerulisem oleks aga leida vastus sellele, et kust peaks tulema katteallikas. Kas peaks meil kõigil Eesti kodanikel olema vastavasisuline maks? Või toimiks siinkohal amerikanistlik lähenemine analoogselt meil toimiva liikluskindlustusega: nii nagu kõigil (autodel) peab liikluskindlustus olema ning mingi kindel osa X läheb LKFi fondi selliste juhtumite tarvis, kus ei ole võimalik õnnetuse põhjustajat välja selgitada, peab igal inimesel olema ka tervisekindlustus, kust mingi osa läheb LKFi-laadsele asutusele.

Üks hea tuttav on kunagi öelnud: "Selleks, et ministrina läbi lüüa, pead Sa küll täielikul psühhopaat olema!" Pean ausalt tunnistama, et ministriametit kindlasti allakirjutanu pidada ei tahaks ning selle valdkonna (sotsiaal? kliima ja elukeskkonna??) oma olla oleks üks keerulisemaid. Jääks vaid loota, et õiged vastused on võimalik puuetega inimestelt (ühingutelt) endalt kätte saada.

Lõpetuseks aga natuke nalja ka enam kui 20 a tagusest ajast: nimelt on siinsamas Maarjamaal otsustatud luua šedöövreid kasutamata selleks täiesti töökorras jäsemeid (www.delfi.ee/a/1284551). Kunst on kunstis kunsti näha...