ITSPEA blog 2023

 Akadeemiline, rakenduslik või kutseharidus - selles on küsimus Julgen väita, et nii IT-valdkonnas kui ka mujal, ei saa hariduse ja harituse vahele alati võrdusmärki panna. Paralleeli teedeehituse maailmast tuues: olen näinud magistrikraadiga teedeinseneri võtmas kätte pesuehtsat tardkivikillustikku väitmas "See ju vist paekivikillustik..." .  Akadeemilist kõrgharidust tuleks minu hinnangul õppida sellisel juhul, kui on soov edaspidi tegeleda rohkem (teoreetilise) teadustööga või minna mingit muud moodi "sügavutti". Olen Tartu Ülikoolis õppinud infotehnoloogiat 2005-2008 riistvara suunal ning hea on tänasega (IT-süsteemide arendus) paralleele tuua. Tartus pandi oluliselt rohkem rõhku matemaatiliste-füüsikaliste alusteadmiste peale, samas kui praktilise poolega oli vähem pistmist. Just see, millega reaalsel tööturul midagi peale hakata. Küll aga oleks olnud selle pealt hea edasi teha magistrit ja miks mitte ka doktorantuuri. Rakendusliku kõrghariduse juures meeldib

 Algatuseks peab ütlema, et see litsentsitemaatika on siinkirjutajale keeruline hoomata. Vaatamata korduvale süvenemisele tunduvad asjad olema segamini nagu puder-ja-kapsad. Eks selle asjaga ole ilmselt sedasi, et praktika on parim viis teadmiste omandamiseks - senikaua kuni ei ole praktiliselt pidanud "nina teemas sees" olema, jäävad teadmised pinnapealseks. Ent eks ma püüan ikka =) Kui Naatan Nohik peaks oma tarkvaraprojektiga otsustama EULA (suletud lähtekoodiga) litsentsi kasuks, tuleb arvestada sellega, et lähtekood on suletud, mistõttu ei pruugi erinevaid vigu ja turvaauke heatahtlikud (eeldusel, et selliseid eksisteerib) kiibitsejad avastada ja teavitada. Samuti, kui on soovi võistelda konkureeriva analoogse tarkvaraga, tuleb see mõnes aspektis "üle trumbata". On selge, et tootetoetust tuleb pakkuda ja see läheb tarkvara arendanud ettevõttele ka jooksvate kuludena üht-teist maksma. Samuti maksab tootele EULA litsentsi väljastamine - suurusjärk on  ~1000 dolla

 Kaubamärkidest, patentidest, litsentsidest Julgeks väita, et kõige paremini toimib kaubamärk - ja kindlasti pea ma siinkohal silmas, et mingi märk oma olemuselt ja visuaalselt näeb hea ning turunduslikult-kaubanduslikult atraktiivne, kuivõrd mida näeb selle kaubamärgi taga tarbija. Üks meie juhtpoliitikuid on andnud hinnangu, et kui lasta rahval midagi valida, siis lõppeb see katastrofaalselt, sest 70% rahvast on lihtsalt puruloll. Kas saame tarbija käitumises sama öelda, on keeruline hinnata, ent iPhone'i ja Samsungi mobiiltelefone ostetakse rohkem kui 50 % juhtudel (turuosa kahepeale ca 53 %), Nike'i ja Adidast eelistatakse miskipärast Mike'ile ja Adibas'ele ning Denim Dream'ist ostetud riided peavad suure tõenäosusega kauem vastu kui HM-ist soetatud. Paradoksaalsel kombel tuleks vaadelda kaubamärgi põhjus-tagajärg seost, et kas toode tundub hea olema sellepärast, et sellel on vastav kaubamärk (nn platseeboefekt?) Ehk et kaubamärk on põhjus. Või on vastupidi: min

Võimu kuritarvitamisest pisut teise nurga all.  Virginia Shea oma raamatus "Netiquette" on ilmselt küll 9. käsu all, s.o. "Ära kuritarvita oma võimu" mõelnud, et sysadmin 'id, klassikalises kontoris rohkem õigusi omavad IT-spetsialistid (või ka "IT-spetsialistid", teadlikult jutumärkides) ja kõikvõimalikud jupijumalad ei kuritarvitaks neile antud õigusi. Usun, et see kõik on aktuaalne tänagi, sest serverite ja tööjaamade administreerimine ei tundu kuhugi kaduma ning teemasse on lisandunud erinevate oma arvamust avaldada võimaldavate (näiteks ajalehtede veebiväljaannete kommentaariumid) sisu modereerimine. Siinkirjutaja on küll tugev sõnavabaduse toetaja, ent leian, et viisakus ja lugupidav suhtumine peab säilima mis tahes vormis ja kujul. Minnes pisut konkreetsemaks: just suuremate päevalehtede kommentaariumid (eelkõige postimees.ee ja delfi.ee kommentaariumid) on tihti kohad, kus eestlane oma mõtteid avaldab. Reeglina on seal võimalus (vähemalt esialg

 Eesti infoühiskonna arengukava - kui palju võimalik? kuivõrd ohtlik? Teen dokumendi lahti ja tõden: põnev lugemine! Olles ise töötanud nii erasektoris kui avalikus sektoris, nii ministeeriumis kui ametiasutuses, tean, mis on ühe strateegilise dokumendi väljatöötamise võlud ja valud. Plussidest : kohe alguses on välja toodud kogu selle "pulli" hinnanguline maksumus: 1,2 mlrd eurot kümne aasta peale. Dokumendi lõpust leiame ka aastatepõhise jaotuse. Selgusetuks jääb siiski, et kuhu ja millele täpsemalt raha kulub.  Visioon on minu hinnangul hästi sõnastatud: Eesti täis digiväge! No mis saaks olla ambitsioonikamat. Samuti meeldib mulle, et seatud on kolm suuremat eesmärki: Digiriik, Ühenduvus, Küberturvalisus. Sedasi on lugejal ja ka sellel, kes dokumendi järgi tegevusi ellu peab viima, lihtsam hoomata. Miinustest : Suured eesmärgid on küll seatud ning tehtud on seda ka alameesmärkide puhul, ent minu hinnangul on need liialt üldsõnalised. Juhtimise teada-tuntud ABC-reegel on,