Nädal 4 (23.02 - 03.03)

 Eesti infoühiskonna arengukava - kui palju võimalik? kuivõrd ohtlik?

Teen dokumendi lahti ja tõden: põnev lugemine! Olles ise töötanud nii erasektoris kui avalikus sektoris, nii ministeeriumis kui ametiasutuses, tean, mis on ühe strateegilise dokumendi väljatöötamise võlud ja valud.

Plussidest: kohe alguses on välja toodud kogu selle "pulli" hinnanguline maksumus: 1,2 mlrd eurot kümne aasta peale. Dokumendi lõpust leiame ka aastatepõhise jaotuse. Selgusetuks jääb siiski, et kuhu ja millele täpsemalt raha kulub.  Visioon on minu hinnangul hästi sõnastatud: Eesti täis digiväge! No mis saaks olla ambitsioonikamat. Samuti meeldib mulle, et seatud on kolm suuremat eesmärki: Digiriik, Ühenduvus, Küberturvalisus. Sedasi on lugejal ja ka sellel, kes dokumendi järgi tegevusi ellu peab viima, lihtsam hoomata.

Miinustest: Suured eesmärgid on küll seatud ning tehtud on seda ka alameesmärkide puhul, ent minu hinnangul on need liialt üldsõnalised. Juhtimise teada-tuntud ABC-reegel on, et iga hea eesmärk võiks olla SMART (ingl keelne lühend, mis otsetõlkes tähendab kaval/tark, kuid pikemalt lahti kirjutatud Specific (konkreetne), Measurable (mõõdetav), Achievable (saavutatav), Relevant (asjakohane) ning Timely (ajaliselt mõõdetav)). Paraku nendest viiest karakteristikust on tihti konkreetsus ja mõõdetavus puudu. Eeldusel, et aastaks 2030 peab kõik ilus ja kihv olema, võime lugeda, et on saavutatav ja asjakohane ja ka ajaliselt mõõdetav.

Sisulistest võimalustest: Nagu arengukava ka sedastab, siis kiire internet ei jõua veel riigis kaugeltki kõigini ja kõikjale. Vähemalt 100 Mbit/s kiirusega püsivõrgu lairibaühenduse liitumisleping on ainult 14% majapidamistel. Samuti, üksnes 57% majapidamisi omab ligipääsu väga suure läbilaskevõimega võrkudele. Seda on vähe, selgelt vähe. Samas oleme olnud 1990ndatel Interneti "maaletoojatena" esirinnas endiste idabloki riikide hulgas. Siinkohal on kurb tõdeda, et oleme tänaseks lätlastest-leedukatest maha jäänud. Ent võtame seda kui võimalust. Võimalust parandada olukorda aastaks 2030 selliselt, et vastavasisuline number (täna 57 %) oleks siis 100 %. 

Mida arengukavas otseselt küll välja pole toodud, kuid tahaksin siinkohal ise mainida: oleme paljudel muudel eluvaldkonna juhtudel sunnitud nentima, et Eesti väiksuse tõttu (ainult 1,3 mln elanikku) jäävad meil paljud suured asjad, nt 2+2 teed, tegemata (piltlikult öeldes on iga eestlase õlul liiga suur hulk ruutmeetreid Eestit, mida üleval pidada), kuid tänu väiksusele saame olla operatiivsed ning paindlikud reageerides uutele trendidele efektiivsemalt. Rohkem kui 30 aastat oleme taasiseseisvad olnud - teen siinkohal prohvetliku ennustuse, et järgmise 30 pärast olemegi jõudnud SKP per capita (või keskmise palga) mõttes 5 rikkama Euroopa riigi hulka :-) Sest nagu arengukava ka sedastab - digitehnoloogia võidukäik jätkub.

Hämmastavapanev on asjaolu, et Euroopa Liidus oleme elanikkonna digioskustelt esirinnas, ent suurim arengupiduriks on IT-pädevuste ja -spetsialistide puudus. Tore mõelda, et siinkirjutaja koos kaaskolleegidega aitab seda põuda pisut vähendada :-). Ohuna siinkohal näeksin (juba täna alanud) kolmandatest riikidest sisse imporditud tööjõu kasutamise: ettevõtja seisukohalt saab küll teenuse X ostetud sisse märksa odavamalt kui kohalikku tööjõudu kasutades, ent probleemid ja murekohad jäävad "kellegi muu" (loe: riigi) kanda. Ei sooviks mitte kultuurilisi ja võimalikku sotsiaalseid lisapingeid tänasesse olukorda.